Ma olen kolmkümmend viis aastat vana ja ma olen terve oma elu arvanud, et ma tean oma perekonna kohta kõike. Ma olen kasvanud Pärnus, ilusa mere ääres, aga mu lapsepõlv polnud mingi suvine postkaart. Mu ema kasvatas mind üksi, ta töötas hommikust õhtuni ühes väikeses raamatupidamisfirmas ja ma olin alati see vaikne poiss, kes istus oma toas ja joonistas. Ma joonistasin kõike, mis ette juhtus – maju, puid, inimesi, kellel olid alati kurvad silmad. Mu ema ütles alati, et ma olen kunstniku hingega, aga ma teadsin, et tegelikult ma lihtsalt ei osanud sõnadega rääkida, nii et ma rääkisin piltidega.
Aga üks asi, millest ma kunagi ei rääkinud, oli mu isa. Ma polnud teda kunagi näinud. Ema ütles, et ta lahkus enne, kui ma sündisin, ja et ta oli meremees, kes kadus kuhugi kaugel merel. Ma ei tea, kas see oli tõsi või ilus väljamõeldis, et last mitte kurvastada, aga ma kasvasin selle mõttega, et mu isa on nagu kummitus – ta on olemas, aga samas ka mitte. Ma nägin koolis, kuidas teistel lastel olid isad, kes tõid neid jäähokitreeningutele või aitasid matemaatikaülesandeid lahendada, ja ma tundsin alati seda imelikku tühjust, mida ei osanud keegi täita.
Aeg läks, ma sain täiskasvanuks, kolisin Tallinna, hakkasin tööle reklaamiagentuuris. Ma joonistasin ikkagi, aga nüüd arvutiga. Mu elu oli korrapärane, igav ja turvaline. Mul oli korter Kalamajas, üks kass nimega Nupsu ja mõned sõbrad, kellega ma vahel kinno käisin. Ma olin rahul, või vähemalt ma veensin ennast, et olen. Aga see tühjus, see küsimus, mis ma olin, ei kadunud kunagi täielikult.
Ja siis tuli see teisipäeva õhtu. Ma mäletan seda nii selgelt, sest see oli üks nendest õhtutest, kui vihma sadas nii tugevalt, et isegi kass keeldus aknalaualt alla tulemast. Ma olin just lõpetanud ühe suure kampaania, mis oli võtnud mult kolm kuud elu, ja ma olin nii kurnatud, et ma ei suutnud isegi telekat vaadata. Ma lihtsalt istusin diivanil, vahtisin lakke ja mõtlesin, et mida ma peaksin tegema. Ma ei tahtnud magada, sest mu pea oli liiga täis, aga ma ei tahtnud ka midagi rasket teha. Ja siis ma mäletasin, et mu kolleeg Markus oli rääkinud mingist saidist, kus ta vahel aega veedab. Ta ütles, et see on tema jaoks nagu meditatsioon, et ta lihtsalt lülitab aju välja ja laseb numbritel end kanda.
Ma olin alati olnud selliste asjade suhtes umbusklik. Mu ema kasvatas mind rangelt, ta ütles, et raha tuleb teenida raske tööga, mitte õnnega. Aga sel õhtul ma olin nii väsinud, et ma ei viitsinud isegi oma põhimõtetele mõelda. Ma otsisin Markuse soovituse üles ja kõhklemata avasin lehe. See oli vavada casino. Ma ei teadnud sellest midagi, ma isegi polnud kindel, kas see on õige koht, aga esmapilgul tundus see kuidagi... sõbralik. Mitte see räige, hüsteeriline reklaam, mida ma vahel telekas näinud olin, vaid midagi rahulikumat, nagu astuksid sisse vanaaegsesse klubisse, kus seinad on kaetud tumeda puiduga.
Ma registreerisin end, mitte sellepärast, et ma oleksin tahtnud suurt raha võita, vaid lihtsalt uudishimust. Ma tahtsin näha, mis see Markusel nii huvitavat seal on. Ma panin oma kontole nii väikese summa, et seda oli peaaegu naljakas vaadata – täpselt nii palju, kui ma kulutan hommikul kohvile ja croissantile. Ma mõtlesin, et see on mu selle õhtu meelelahutuse eelarve. Kui see läheb, siis läheb, ma ei hakka nutma.
Ma hakkasin mängima lihtsate asjadega, need vanad klassikalised mängud, mis meenutasid mulle lapsepõlves nähtud filme. Aga varsti avastasin ma, et seal on ka teisi, palju huvitavamaid asju. Mänge, mis tundusid nagu interaktiivsed muinasjutud. Igaühel neist oli oma teema, oma värvilahendus ja oma lugu. Ma olin disainer, ma ei saanud lihtsalt mängida, ma pidin analüüsima. Ma vaatasin, kuidas on joonistatud iga detail, kuidas animatsioonid sujuvalt üle lähevad, kuidas heli loob õige meeleolu. See oli minu jaoks nagu kunstigalerii, kus ma võisin ise osaleda.
Ma mängisin kaks tundi. Ma kaotasin oma esialgse väikese summa, aga see ei häirinud mind, sest ma olin saanud nii palju naudingut lihtsalt vaatamisest. Ma otsustasin, et homme räägin Markusega, et tal on õigus, see on tõesti hea koht, kus lõõgastuda. Ma tahtsin juba sulgeda, kui ma märkasin ühte mängu, mida ma polnud varem näinud. Sellel oli kummaline nimi ja pilt, mis meenutas mulle midagi – merd, vana laeva ja kaarti. Ma ei tea, miks, aga see tõmbas mind ligi nagu magnet.
Ma hakkasin seda mängima ja kohe esimese minuti jooksul tundsin, et see on teistsugune. See polnud ainult numbrite ja sümbolite kombineerimine, see oli nagu reis. Iga tulemus tõi kaasa uue pildi, uue fragmendi loost. Ja ma mäletan, et ma isegi naeratasin, kui üks eriline kombinatsioon tekitas ekraanile kaardi, mis näitas teed läbi tormise mere. Ja siis ma tundsin, et mu süda hakkab kiiremini lööma, sest ma sain aru, et ma olen just võitnud summa, mis oli minu tavapärasest õhtusest eelarvest kordades suurem. See polnud elumuutev raha, aga see oli piisav, et ma saaksin osta emale ilusa lillekimbu ja minna ise heasse restorani, mida ma pole ammu teinud.
Ma mõtlesin, et see on lihtsalt õnnelik juhus. Ma ei pannud sellele suurt tähtsust. Järgmisel päeval läksin tööle, rääkisin Markusega ja ta naeris, et ma olen nüüd tema klubi liige. Aga ma ei suutnud seda mereteemalist mängu unustada. See ei olnud raha, mis mind tagasi tõi, vaid see tunne, et ma olen osa millestki. Iga kord, kui ma seda mängisin, tundsin ma, et ma avastan midagi uut. Ma hakkasin mängima regulaarselt, aga ma olin endale seadnud ranged reeglid – ma kulutasin ainult seda, mida ma olin nõus kaotama, ja ma ei kunagi jahtinud kaotusi. Minu jaoks oli see nagu ajakiri, kuhu ma kirjutasin oma mõtted, ainult et piltide ja helidega.
Kuu aega hiljem, ühel laupäeva hommikul, kui ma jälle vavada casino keskkonnas oma hommikukohvi kõrvale istusin, juhtus midagi, mis pani mu kohvi tassi käes värisema. Ma mängisin jälle seda meremängu, ja ma olin juba harjunud selle kaunite animatsioonidega. Aga seekord, kui ekraanile ilmus võidukombinatsioon, ei ilmunud sinna mitte tavaline sümbol, vaid vana fotolõik. See oli must-valge pilt, veidi rebenenud äärtest, ja sellel oli näha mees, kes seisis mere ääres ja hoidis käes vanaaegset kompassi. Ja selle mehe nägu... ma olin seda näinud. Ma olin seda näinud oma ema vanas albumis, mille ta oli peitnud kappi ja mida ma olin salaja lapsena vaadanud.
See olin minu isa. Ma olin selles kindel. See oli seesama lõug, seesama silmade kuju, seesama imelik kõver naeratus. Mul hakkas paha. Ma tundsin, kuidas mu veri tõusis pähe ja ma pidin silmad korraks sulgema. Ma avasin need uuesti ja vaatasin pilti veel kord. See oli liiga täpne, et olla juhus. Ma tegin ekraanipildi, saatsin selle oma emale ja kirjutasin: "Ema, kes see on?" Ma ootasin vastust nagu surmaotsust. Viis minutit hiljem helistas mu ema. Ta nuttis. Ta ütles mulle asju, mida ma polnud kunagi teadnud.
Mu isa polnud surnud ega kadunud merel. Ta oli lahkunud, sest ta oli noor ja rumal, aga ta oli alati tahtnud minuga ühendust võtta. Ema oli see, kes keelas, sest ta kartis, et ma saan haiget. Ta rääkis, et mu isa oli merebioloog, kes reisis üle maailma, ja et see pilt oli tehtud tema nooruspäevil Kariibi merel. Ja see mäng, see mereteemaline mäng, mida ma mängisin, see oli inspireeritud täpselt sellest ajastust, sellest merendusromantikast, mis oli mu isa elu. Ma ei suutnud seda uskuda.
Ma hakkasin uurima. Ma leidsin, et see mäng on loodud disainerite poolt, kes kogusid vanu merenduslugusid ja fotosid. Ma võtsin nendega ühendust, ma näitasin neile oma ema albumit ja nad olid šokeeritud. See foto, mis mu ekraanile ilmus, oli osa nende arhiivist, mida nad olid kogunud kümme aastat tagasi ühelt vanalt kollektsionäärilt. Nad ei teadnud, kes sellel pildil on. Aga mina teadsin.
Ma otsustasin oma isa üles leida. See polnud lihtne, sest ta oli vana ja tema jäljed olid kadunud. Aga internet on võimas asi ja ma olin visaduses nagu mu ema. Paar nädalat hiljem leidsin ma ta ühest väikesest rannikulinnast Hispaanias. Ta oli vana, kortsus ja tal olid samad kurvad silmad nagu mul. Ma lendasin sinna, ma koputasin tema uksele ja ma vaatasin talle silma. Ta tundis mu kohe ära. Ta ütles: "Sa näed välja nagu minu ema." Ja ma naeratasin, sest see oli tõsi.
Ma ei räägi siin mingit sentimentaalset jama, et me hakkasime kohe elama nagu üks suur õnnelik pere. Ei. Aga me hakkasime rääkima. Iga päev, iga nädal. Ta rääkis mulle merest, oma reisidest, oma vigadest. Ja ma rääkisin talle oma elust, oma joonistustest, oma kassist Nupsust. Ja ma rääkisin talle ka sellest, kuidas ma ta leidsin. Ta naeris. Ta ütles, et elu on imelik, et sa ei tea kunagi, milline uks avab teise ukse.
Ma pole kunagi varem uskunud saatusesse ega juhustesse. Ma olen disainer, ma usun struktuuri ja plaani. Aga see kogemus muutis mind. Ma mõistsin, et mõnikord on kõige olulisemad asjad just need, mis sünnivad spontaanselt, ilma kavata. Ma ei läinud sinna oma isa otsima, ma läksin sinna, et lõõgastuda ja vaadata ilusaid pilte. Ja ometi tuli see pilt, see ainuke pilt, mis mu kogu elu muutis. Ma mõtlen sellele tihti – kui ma poleks sel vihmasel õhtul seda lehte avanud, kui ma poleks olnud piisavalt uudishimulik, et mängida just seda mängu, siis ma elaksin praegu ikka veel mõttega, et mu isa on kummitus.
Täna ma mängin harvemini, aga ma ei ole lõpetanud. See koht on mulle nüüd midagi enamat kui meelelahutus. See on minu jaoks sümbol, et alati on võimalus, et järgmine hetk toob midagi ootamatut. Ma ei otsi enam suuri võite, ma otsin lihtsalt seda tunnet, et elus on ikka veel saladusi, mida avastada. Ja iga kord, kui ma näen merd või vana kompassi, siis ma mõtlen oma isale, ja ma olen tänulik. Mitte ainult selle eest, et ma ta leidsin, vaid ka selle eest, et ma leidsin ta nii ebatavalisel, peaaegu maagilisel viisil. See on minu lugu, see on tõeline ja ma ei muudaks selles ühtegi detaili.
vavada casino
