Ma olen neljakümne viiene naine, kes töötab lasteaias Pärnus ja kasvatab üksi kahte teismelist poega. Mu elu on täpselt nii ettearvatav nagu see kõlab – hommikul kell kuus üles, lastele hommikusöök, siis tööle, kus kakskümmend viis last karjuvad ja jooksevad ringi, siis koju, süüa tegema, pesu pesema, ja õhtul kell üheksa olen ma nii väsinud, et suudan ainult diivanile vajuda ja telekat vaadata. Mees lahkus meist kuus aastat tagasi, läks Soome tööle ja jäigi sinna, saates mõnikord lapsele sünnipäevaks kakskümmend eurot ja unustades, et tal on olemas ka teine poeg. Ma ei kurda, sest kellele ma kurdan. Aga vahel, kui lapsed on magama jäänud ja korteris on nii vaikne, et kuulen oma südame lööke, tunnen ma, et olen nagu mingi masin, mis lihtsalt töötab ja töötab, ilma et keegi märkaks, et ma olen ka inimene. Sel teisipäeval oli mul eriti raske päev olnud, sest üks poiss oli kukkunud liivakastist ja ma pidin teda haiglasse viima, ja siis oli mul veel lastevanemate koosolek, kus üks ema süüdistas mind, et tema laps ei oska veel lugeda. Ma tulin koju, tegin poistele makarone juustuga, vaatasin, kuidas nad sõid ja siis kadusid oma tubadesse arvutite taha, ja mina jäin kööki, kus laual oli veel eelmise nädala ajaleht ja kaks musta banaani. Ma avasin sülearvuti, mida ma kasutasin ainult arvete maksmiseks ja laste kooliasjade jaoks, ja hakkasin sirvima. Ma ei tea, kuidas ma sattusin sellele lehele. Võib-olla oli see reklaam, mis hüppas ette, võib-olla oli see uudis, mille pealkiri köitis mu tähelepanu. Aga äkki ma vaatasin ekraani, kus oli kirjas vavada eesti, ja ma jäin hetkeks mõtlema. Ma polnud elus kordagi mänginud üheski kasiinos, ei päris ega internetis. Mu ema oli alati öelnud, et hasartmängud on saatana töö, ja ma olin seda uskunud. Aga sel õhtul, kui ma olin nii väsinud ja nii tühi, tundus see mõte kuidagi ahvatlev. Ma klõpsasin ja avasin lehe.
Ma ei teinud kohe midagi. Ma lihtsalt vaatasin. Leht oli värviline, täis erinevaid mänge, mida ma ei mõistnud. Ma lugesin reegleid, mis tundusid nagu võõras keel. Ma ei teadnud, mis on trummel, mis on payline, mis on boonusvoor. Aga ma olin õpetaja ja ma oskasin õppida. Ma võtsin aega, vaatasin videosid, lugesin foorumeid, kus inimesed rääkisid oma kogemustest. Ma ei kiirustanud. Ma tahtsin aru saada, mida ma teen. Ja siis, nädal hiljem, kui ma tundsin, et olen valmis, panin ma sisse kümme eurot. See oli raha, mille ma olin kõrvale pannud, et osta endale uued kingad, sest mu vanad olid juba aasta aega augud sees. Aga ma mõtlesin, et kingad võivad oodata. Ma valisin mängu, mis tundus lihtne – puuviljad, kellad, seitse. Ma panin panuseks kakskümmend senti ja vajutasin nuppu. Trumlid hakkasid keerlema ja mu süda hakkas lööma nagu trummel ise. Ma ei võitnud. Ma kaotasin kõik kümme eurot umbes kahekümne minutiga. Aga ma ei olnud vihane. Ma olin hoopis kummaliselt rahulik. Ma olin teinud midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud. Ma olin proovinud. Ja see tundus nagu väike võit iseenese üle. Ma ei rääkinud sellest kellelegi. See oli minu saladus, minu väike põgenemine.
Järgmine nädal oli veel raskem. Üks poistest jäi haigeks, ma pidin töölt puuduma, aga mul polnud haiguslehte, sest ma olin alles uus töötaja ja kartsin, et kaotan koha. Ma palusin naabril tema eest hoolitseda ja läksin tööle, kus ma lihtsalt istusin ja mõtlesin, et mis mõtet sellel kõigel on. Õhtul, kui ma olin lapsed magama pannud ja olin jälle üksi, avasin ma uuesti vavada eesti. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma tahtsin tunda midagi muud kui väsimust ja muret. Ma panin sisse kakskümmend eurot, mis oli rohkem kui ma oleks pidanud. Ma valisin mängu, mida ma polnud varem proovinud – see oli mingi Egiptuse teemaline asi, kus olid skarabed ja kuldsete tiibadega linnud. Ma panin panuseks viiskümmend senti ja vajutasin. Esimesed kümme keerutust ei andnud midagi. Ma mõtlesin, et noh, vähemalt ma tean, et see on lollus. Aga siis, ühel hetkel, kui ma olin juba peaaegu loobunud, juhtus midagi. Trumlid peatusid ja ekraanile ilmusid kolm skarabet järjest. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Aga siis hakkas mängima muusika ja ekraan läks täis kulda. Ma võitsin kolmsada eurot. Mu käed hakkasid värisema. Ma tõusin toolilt ja kõndisin mööda kööki, käed suu ees, nagu ma oleks teinud midagi keelatud. Ma ei suutnud uskuda. Ma vaatasin ekraani uuesti ja number oli ikka seal. Ma olin võitnud. Ma ei teadnud, mida teha. Ma tahtsin karjuda, aga lapsed magasid. Ma tahtsin nutta, aga ma ei teinud seda. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda numbrit ja tundsin, et midagi on muutunud. Ma ei olnud enam lihtsalt see väsinud naine, kes teeb iga päev sama asja. Ma olin keegi, kes oli võitnud.
Ma ei kulutanud seda raha kohe ära. Ma hoidsin seda nädal aega, lihtsalt vaatasin, kuidas see mu kontol seisab. Ma ei öelnud poistele midagi, sest ma ei tahtnud, et nad arvaksid, et raha tuleb kergelt. Aga ma ostsin neile uued jopad, sest talv oli tulemas ja nende vanad olid juba väikeseks jäänud. Ja ma ostsin endale need kingad, mida ma olin nii kaua tahtnud. See oli imelik tunne, kui ma panin need jalga ja vaatasin peeglisse. Ma tundsin end nagu keegi teine. Nagu naine, kellel on õigus ilus olla. Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla ma võiksin seda veel teha. Mitte iga päev, mitte palju. Aga vahel, kui ma tahan endale meeldida. Ma hakkasin mängima väikeste summadega, alati teades, et ma võin kaotada, aga ka teades, et ma võin võita. See oli nagu loterii, aga parem, sest ma sain ise otsustada, millal ma lõpetan. Ma avastasin, et vavada eesti oli koht, kus ma tundsin end vabalt. Ma ei pidanud olema ema, õpetaja, eksnaine. Ma pidin olema ainult mina. Ja see oli kõige tähtsam.
Suvi tuli ja lapsed läksid vanaema juurde maale kaheks nädalaks. Ma olin esimest korda aastate jooksul täiesti üksi. Ma ei teadnud, mida teha. Ma olin harjunud, et keegi on alati kodus, et keegi vajab mind. Aga nüüd oli korter vaikne ja mina olin vaba. Ma ei läinud kuhugi. Ma ei kutsunud sõpru, sest mul polnud neid eriti. Ma lihtsalt olin. Ja ühel õhtul, kui ma istusin rõdul ja vaatasin, kuidas päike loojub mere taha, avasin ma sülearvuti ja läksin tagasi sinna, kus ma olin tundnud end nii hästi. Ma mängisin mitu tundi järjest, vahepeal tegin teed, vahepeal lihtsalt istusin ja kuulasin muusikat. Ma ei mõelnud rahale. Ma mõtlesin sellele, kuidas ma tunnen end elusana. Ja siis, täpselt päikeseloojangu ajal, juhtus see, mida ma kunagi ei unusta. Ma mängisin ühte mängu, kus oli jackpot, mida ma polnud kunagi võitnud. Ma olin sinna pannud juba umbes viiskümmend eurot ja olin valmis lõpetama. Aga ma vajutasin veel ühe korra. Ja siis ekraan läks pimedaks. Ma arvasin, et internet läks ära. Aga siis ilmusid ekraanile sõnad, mida ma polnud kunagi näinud: "Suur võit." Ma ei saanud aru, mis toimub. Ma vaatasin, kuidas number hakkas kasvama. Sada. Viissada. Tuhat. Kaks tuhat. Kolm tuhat. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin. Ma ei hinganud. Ma ei liigutanud. Ma olin nagu kivistunud. Kui lõpuks kõik lõppes, oli mu saldo üle nelja tuhande euro. Ma tõusin püsti ja kõndisin tuppa. Ma vaatasin end peeglist. Ma nägin naist, kelle silmad olid suured ja käed värisesid. Ma ütlesin endale valjusti: "Sa võitsid." Ja siis ma hakkasin nutma. Ma nutsin nagu laps, keda on kaua kiusatud ja kes on lõpuks kätte maksnud. Ma nutsin kõigi nende aastate pärast, kui ma olin tundnud end nähtamatuna. Ma nutsin sellepärast, et keegi oli lõpuks märganud mind. Isegi kui see oli ainult arvuti.
Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et ma olen rikas või et ma olen hulluks läinud. Ma lihtsalt hoidsin seda raha ja mõtlesin, mida teha. Ma otsustasin, et ma ei kuluta seda kohe. Ma panen selle kõrvale ja lasen sel seista. Ma tean, et elu võib olla ettearvamatu ja mul võib seda vaja minna. Aga ma tean ka, et see raha ei ole ainult raha. See on tõestus, et ma suudan. Et ma ei ole lihtsalt üks väsinud naine, kes teeb iga päev sama asja. Ma olen keegi, kes suudab võita. Ja see tunne on rohkem väärt kui ükski rahasumma. Ma ei mängi enam iga päev. Ma mängin siis, kui tahan. Ma ei tunne, et ma peaksin. Ma ei tunne, et ma oleksin millestki ilma jäänud. Ma lihtsalt tean, et kui ma tahan, siis ma võin minna sinna ja proovida. Ja see on vabadus, mida ma pole kunagi varem tundnud. Ma vaatan praegu aknast välja ja näen, kuidas lapsed mängivad õues. Nad jooksevad ja naeravad. Ja ma naeratan ka. Mitte sellepärast, et ma võitsin raha. Vaid sellepärast, et ma leidsin midagi, mis on ainult minu oma. Ja see on kõige parem tunne maailmas.
